Sisusta ja Pildista minu moodi

Ma istun voodis ja vaatan välja, päike paistab, mul on ruloo ees ja ma ei saa välja, miks...   See algas mitu kuud tagasi kui ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei suuda olla, ma ei taha teha seda, mida ma teen, mulle ei meeldi südamest see "tee". Miks ma olen sellises ringis, mis ei ole minu looming? Miks ma lähen sinna ja pean tegema seda, et lihtsalt see päev ruttu mööda saata, ma ei taha seda, mu süda tahtis muud. Ma olin kinni nagu mingis ringis, kus ei olnud väljapääsu, ei ühtegi teed, ainult üks sama ring igapäev. See ajas mind peast hulluks, sest ma ei teinud seda südamest, ma lihtsalt sundisin iga hommik ennast vägisi sinna minema ja tegema. Mitu kuud möödus selle tähe all, et ma olin südamest õnnetu, miks ma ei saa seda, mida ma tahan, ma tahan ju midagi muud, ma tahan jäädvustada inimesi, armastada loodust, seda jäädvustada oma mällu, igaveseks. Ma vaatan liikuvaid inimesi, nad on nii ilusad, nende näojooned, ma tahaks kõik lihtsalt kokku sulanduda ühte "raami...