Ära iial tee enda südamele vastu!
Ma istun voodis ja vaatan välja, päike paistab, mul on ruloo ees ja ma ei saa välja, miks...
See algas mitu kuud tagasi kui ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei suuda olla, ma ei taha teha seda, mida ma teen, mulle ei meeldi südamest see "tee". Miks ma olen sellises ringis, mis ei ole minu looming? Miks ma lähen sinna ja pean tegema seda, et lihtsalt see päev ruttu mööda saata, ma ei taha seda, mu süda tahtis muud. Ma olin kinni nagu mingis ringis, kus ei olnud väljapääsu, ei ühtegi teed, ainult üks sama ring igapäev. See ajas mind peast hulluks, sest ma ei teinud seda südamest, ma lihtsalt sundisin iga hommik ennast vägisi sinna minema ja tegema. Mitu kuud möödus selle tähe all, et ma olin südamest õnnetu, miks ma ei saa seda, mida ma tahan, ma tahan ju midagi muud, ma tahan jäädvustada inimesi, armastada loodust, seda jäädvustada oma mällu, igaveseks. Ma vaatan liikuvaid inimesi, nad on nii ilusad, nende näojooned, ma tahaks kõik lihtsalt kokku sulanduda ühte "raami". Nad on ilusad.
Viimase kuu jooksul hakkasin ma tundma, et ma enam ei jaksagi olla, miks ma jään nii nõrgaks ja abituks. Miks ma enam ei jõua? Mis minuga toimub? Ma ei tahtnud midagi mõista ega kuulda, ma tundsin ennast nii halvasti- nõrgana, maailmast välja lõigatud "jupina", nagu mingi tühine keeris, kes peab lihtsalt eksisteerima ja edasi vegeteerima. Igapäev ma muutusin närvilisemaks, tõrjusin ka kõige kallimat inimest, kes kõigest väest üritas mind aidata. Ma olin kui kinnine emotsioonitu inimene, kõik see naer ja minu positiivsus oli kadunud, mis toimub, kus on midagi valesti...
Ma üritasin endast aru saada, nuputasin nädalaid, võitlesin kõrge palavikuga, tegin seda, mida ma ei soovinud. Igapäev ma ei tahtnud ärgata ja teha seda, mida ma ei soovi. Kas tõesti inimene on selline masin, et kui kõik käib vastu, hakkabki mu keha võitlema ja mind sellest "keerisest" välja päästma, ta soovis mind juhatada õigele teele, et palun lõpeta ja kuula oma keha, aitab.
Minu sees hakkas miski minuga võitlema ja andma märku, et aitab! Võta oma elutee ette ja mõtle, mida sa teed. Sul on ju vale suund, miks sa teed seda, mis pole sinu. Ma hakkasin taipama, et see "miski" mu sees tahab mind päästa sellest keerisest. Jah loomulikult mina- mina see, kes tahab ise endaga hakkama saada, ma seekord ei saanud, mul oli abi vaja. Mina, kes ma olen igasuguste meditsiiniliste abivahendite vastu, pidi seekord alla andma, ma läksin sinna, kuhu vaja...
Jah, mu sisetunne ei petnud mind, ega mu lähedasi, ta oli tagasi, 8 aastat tagasi põetud "hunt". Ta tuli tagasi mu sisse, et mulle anda õpetus, et lõpeta. Sa oled ju inimene, kes peab tegelema loomingu ja kunstiga, saa ükskord aru, et sul on vale suund. Miks Sa üldse tulid? See oli mu esimene suurim küsimus, et miks? Sa olid kunagi mu suurim õudusunenägu, ma ei taha seda iial enam läbi elada, mine sinna ja ole seal, kus sa läksid. Miks sa jälle tulid mu sisse ja tahad "mind". Ma pean teda mõistma ja võtma kui enda mingit kaitset, ta soovib mind aidata. Ma hakkasin kõigest, kõigest aru saama...
...Istudes siin voodis, kuulates "Me kõik jääme vanaks" laulu ja vaadates neid inimesi oma ümber, kes on minust 50 aastat vanemad, nad on nii armsad, kortsus ja väetid. Ma kahjuks ei oska nendega suhleda, me ei mõista üksteist, meie vahel on erinev "keel."
Kuid nüüd, istudes siin arvuti taga, mulle on kõik selgeks löönud, nagu keegi mu sees sosistab igapäev. Keiu, mis siinmaal tähendab haldjat, ma olengi omamoodi haldjake. Jah, see peenike ja vaikne sosin on mulle selgeks teinud kõik. Ma olen saanud endaga tegeleda ja mõtiskleda, ta tuli selleks, et mulle selgeks teha, et mind ootab ees uus tee, ma pean hakkama tegelema oma loominguga- inimesed, loodus, kunst, igavene jäädvustamine mällu...
Elu on nii kummaline, see, mida ma ei taha, ei lasegi mul seda teha. Ma hakkan kohe väsima, närbuma nagu lill. Ta üritab mind suunata sinna, kus on minu õige tee. Ma tean oma suunda. Õppida keel selgeks ja rajada oma hubane stuudio, kus on minu kätega valminud kunst ja looming, mida ma saan teha igapäev, oma mõtetes. Ma pean tegelema sellega, kus on inimesed, neile jagama oma loomingut, tegema neist ilusaid kunste. Jah, see on see, mis on minu tee. Vaba tee, ei mingit kellaaega, ei mingit "müüri" mu ees, ainult vabadus ja looming. Mu keha ei lase mul teha seda, mida ma hingest ei salli, miks ma ei oska kuulata õigel ajal oma südant, eks siis ma ei oskanud ja sain oma järjekordse õppetunni. Elu ongi selleks, et mind õpetada ja juhatada õigele teele, me keegi ei vääri tegema seda, mida me südamest ei soovi. Kõik peab tulema otse südamest ja armastusega.
Tema annab mulle nii palju jõudu ja armastust, igapäev on mul naeratus näol, sest ma pole iial tundnud, et keegi minust nii palju hooliks, mu kõige kallim teine pool. Mul on, mille nimel pingutada ja olla õnnelik, see on tema, kõige armsam ja positiivsem inimene. Ja minu kaks päikesekiirt, kes peavad olema minust natuke eemal, nad mõistavad mind, võtavad kõike nii nagu on. Tuleb see aeg, kus kõik on õige ja koos. Enne ma pean kõik südames selgeks saama, mis õnneks juba on toimumas...
Ma pole kirjanikuks loodud ja loon seda, mis just pähe tuli ja kirjutasin lihtsalt ja oma mõtetest tulenevalt. Kõik võivad seda mõista erinevalt, mis ma kirja panin. Lihtsalt ma pidin seda tegema ja tunnen ennast nüüd veel positiivsemama ja õnnelikuna, sest Päike tuleb pilve tagant välja, igapäev muutub paremaks, paremaks...
Naudi!
Õnnelikud inimesed.
Keiu 25.05.2013
See algas mitu kuud tagasi kui ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei suuda olla, ma ei taha teha seda, mida ma teen, mulle ei meeldi südamest see "tee". Miks ma olen sellises ringis, mis ei ole minu looming? Miks ma lähen sinna ja pean tegema seda, et lihtsalt see päev ruttu mööda saata, ma ei taha seda, mu süda tahtis muud. Ma olin kinni nagu mingis ringis, kus ei olnud väljapääsu, ei ühtegi teed, ainult üks sama ring igapäev. See ajas mind peast hulluks, sest ma ei teinud seda südamest, ma lihtsalt sundisin iga hommik ennast vägisi sinna minema ja tegema. Mitu kuud möödus selle tähe all, et ma olin südamest õnnetu, miks ma ei saa seda, mida ma tahan, ma tahan ju midagi muud, ma tahan jäädvustada inimesi, armastada loodust, seda jäädvustada oma mällu, igaveseks. Ma vaatan liikuvaid inimesi, nad on nii ilusad, nende näojooned, ma tahaks kõik lihtsalt kokku sulanduda ühte "raami". Nad on ilusad.
Viimase kuu jooksul hakkasin ma tundma, et ma enam ei jaksagi olla, miks ma jään nii nõrgaks ja abituks. Miks ma enam ei jõua? Mis minuga toimub? Ma ei tahtnud midagi mõista ega kuulda, ma tundsin ennast nii halvasti- nõrgana, maailmast välja lõigatud "jupina", nagu mingi tühine keeris, kes peab lihtsalt eksisteerima ja edasi vegeteerima. Igapäev ma muutusin närvilisemaks, tõrjusin ka kõige kallimat inimest, kes kõigest väest üritas mind aidata. Ma olin kui kinnine emotsioonitu inimene, kõik see naer ja minu positiivsus oli kadunud, mis toimub, kus on midagi valesti...
Ma üritasin endast aru saada, nuputasin nädalaid, võitlesin kõrge palavikuga, tegin seda, mida ma ei soovinud. Igapäev ma ei tahtnud ärgata ja teha seda, mida ma ei soovi. Kas tõesti inimene on selline masin, et kui kõik käib vastu, hakkabki mu keha võitlema ja mind sellest "keerisest" välja päästma, ta soovis mind juhatada õigele teele, et palun lõpeta ja kuula oma keha, aitab.
Minu sees hakkas miski minuga võitlema ja andma märku, et aitab! Võta oma elutee ette ja mõtle, mida sa teed. Sul on ju vale suund, miks sa teed seda, mis pole sinu. Ma hakkasin taipama, et see "miski" mu sees tahab mind päästa sellest keerisest. Jah loomulikult mina- mina see, kes tahab ise endaga hakkama saada, ma seekord ei saanud, mul oli abi vaja. Mina, kes ma olen igasuguste meditsiiniliste abivahendite vastu, pidi seekord alla andma, ma läksin sinna, kuhu vaja...
Jah, mu sisetunne ei petnud mind, ega mu lähedasi, ta oli tagasi, 8 aastat tagasi põetud "hunt". Ta tuli tagasi mu sisse, et mulle anda õpetus, et lõpeta. Sa oled ju inimene, kes peab tegelema loomingu ja kunstiga, saa ükskord aru, et sul on vale suund. Miks Sa üldse tulid? See oli mu esimene suurim küsimus, et miks? Sa olid kunagi mu suurim õudusunenägu, ma ei taha seda iial enam läbi elada, mine sinna ja ole seal, kus sa läksid. Miks sa jälle tulid mu sisse ja tahad "mind". Ma pean teda mõistma ja võtma kui enda mingit kaitset, ta soovib mind aidata. Ma hakkasin kõigest, kõigest aru saama...
...Istudes siin voodis, kuulates "Me kõik jääme vanaks" laulu ja vaadates neid inimesi oma ümber, kes on minust 50 aastat vanemad, nad on nii armsad, kortsus ja väetid. Ma kahjuks ei oska nendega suhleda, me ei mõista üksteist, meie vahel on erinev "keel."
Kuid nüüd, istudes siin arvuti taga, mulle on kõik selgeks löönud, nagu keegi mu sees sosistab igapäev. Keiu, mis siinmaal tähendab haldjat, ma olengi omamoodi haldjake. Jah, see peenike ja vaikne sosin on mulle selgeks teinud kõik. Ma olen saanud endaga tegeleda ja mõtiskleda, ta tuli selleks, et mulle selgeks teha, et mind ootab ees uus tee, ma pean hakkama tegelema oma loominguga- inimesed, loodus, kunst, igavene jäädvustamine mällu...
Elu on nii kummaline, see, mida ma ei taha, ei lasegi mul seda teha. Ma hakkan kohe väsima, närbuma nagu lill. Ta üritab mind suunata sinna, kus on minu õige tee. Ma tean oma suunda. Õppida keel selgeks ja rajada oma hubane stuudio, kus on minu kätega valminud kunst ja looming, mida ma saan teha igapäev, oma mõtetes. Ma pean tegelema sellega, kus on inimesed, neile jagama oma loomingut, tegema neist ilusaid kunste. Jah, see on see, mis on minu tee. Vaba tee, ei mingit kellaaega, ei mingit "müüri" mu ees, ainult vabadus ja looming. Mu keha ei lase mul teha seda, mida ma hingest ei salli, miks ma ei oska kuulata õigel ajal oma südant, eks siis ma ei oskanud ja sain oma järjekordse õppetunni. Elu ongi selleks, et mind õpetada ja juhatada õigele teele, me keegi ei vääri tegema seda, mida me südamest ei soovi. Kõik peab tulema otse südamest ja armastusega.
Tema annab mulle nii palju jõudu ja armastust, igapäev on mul naeratus näol, sest ma pole iial tundnud, et keegi minust nii palju hooliks, mu kõige kallim teine pool. Mul on, mille nimel pingutada ja olla õnnelik, see on tema, kõige armsam ja positiivsem inimene. Ja minu kaks päikesekiirt, kes peavad olema minust natuke eemal, nad mõistavad mind, võtavad kõike nii nagu on. Tuleb see aeg, kus kõik on õige ja koos. Enne ma pean kõik südames selgeks saama, mis õnneks juba on toimumas...
Ma pole kirjanikuks loodud ja loon seda, mis just pähe tuli ja kirjutasin lihtsalt ja oma mõtetest tulenevalt. Kõik võivad seda mõista erinevalt, mis ma kirja panin. Lihtsalt ma pidin seda tegema ja tunnen ennast nüüd veel positiivsemama ja õnnelikuna, sest Päike tuleb pilve tagant välja, igapäev muutub paremaks, paremaks...
Naudi!
Õnnelikud inimesed.
Keiu 25.05.2013
Comments
Post a Comment